Lehmja tammik asub Jüri alevikus ja see võeti kaitse alla 24. juunil 1960. aastal Harju Rajooni TSN Täitevkomitee otsusega. Kaitseala pindala on 12 ha  (Keskkonnaregistri kood KLO1200454).

Lehmja tammiku näol on tegemist on ühe vähese allesjäänud Eesti tammikuga, ta on suurim ja haruldasim põlispuude kooslus Tallinna lähedal. Ühtlasi on see kaitsealune tammik kõige hõlpsamini ligipääsetav looduslik laialehine mets iga tallinlase jaoks. Tammiku ulatus põhjast lõunasse on 400 m ning idast läände 450 m.

Lehmja tammede keskmiseks vanuseks on metsakorralduse andmetel ligikaudu 130 aastat, kuid puude vanus ja suurus on väga ebaühtlane. Siinse vanema põlvkonna tammede vanust määras Mart Rohtla 2003. aastal võetud korbaproovide analüüsi alusel: vanim elav tamm „Prohvet" osutus 374-aastaseks.

Aastasadu tuntakse tammikut mitmesuguste rahvajuttude ja -uskumuste kaudu. Loodusteadlaste tõsisema tähelepanu osaliseks sai see loopealne salumetsatukk möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Jüri asula külje all olevat ca 11 ha suurust salumetsa ala nimetatakse põlise kohanime järgi Lehmja tammikuks. Nimetus "tammik" on põhjendatud, sest veel 1983. aasta metsakorraldusandmetes on puistu esimese rinde koosseisus 10 tamme: see tähendab, et vaatleja poolt juhuslikult valitud kümme puud olid kõik tammed. Tänaseks on esimesse, kõige kõrgemasse rindesse jõudnud juba nii pärni kui saari. Silmamõõdulise hindamise järgi on praegune koosseis 8 tamme, 1 pärn, 1 saar. Koosseis on muidugi ebaühtlane – leidub paiku, kus tammik on asendunud peaaegu puhtalt saarikuga. Ka puistu täius on ebaühtlane, kuid laiade tammevõrade tõttu kaunis väike – metsakorralduse andmeil 0,5. See tähendab, et pindalal, millel võiks eluruumi leida 10 puud, kasvab neid ainult viis. Seevastu liitus – arv, mis näitab samal põhimõttel võradega kaetud taevafooni, – on palju suurem, umbes 0,8. Mõnel pool on paiku, kus võrad katavad kogu taevafooni nii, et seal pole üldse vaba ruumi – liitus on sel juhul 1,0.

Lehmja tammiku tammed on enamikus silmatorkavalt kõverad ja okslikud, meenutades toreda üldpildi poolest otsekui mingit muinasjutu-puistut. Tõenäoliselt on need tammed oma noorusaastad veetnud valguskülluses ja hakanud seetõttu juba varakult kasvatama külgoksi. Puude jässakuse üheks põhjuseks võib olla ka paepealne kasvukoht – tammedele omane sügavale püüdleva peajuure kasv on olnud takistatud ning see on mõjutanud ka puu maapealset osa. Ja veel – ei ole sugugi välistatud omal ajal noorte tammede latvade kahjustamine jäneste poolt, mille tulemusena üks okstest on võtnud endale ladvafunktsiooni, andes edaspidi tüvele edasi ka oksale omased kasvuerisused. Kuid kõik tammed pole kõverad. Mõneski paigas kasvavad sirged, sihvakad, tihedalt pärnadest või saartest ümbritsetud tammed. Tamm vajab sirge tüve moodustamiseks "kasukat ja paljast pead" ning ümbritsevatest pärnadest (või ka mõnest teisest puuliigist) "kasukas" on oma ülesande kenasti täitnud.

Jaan Remmel on siin linnuliike kokku registreerinud 60. Püsipesitsevaid liike on registreeritud 18. Lisaks on tammikus registreeritud pesitsemas, kuid mitte igal aastal, 22 liiki linde, kellest tähelepanuväärsemad on kodukakk, põldtsiitsitaja, suurnokk ja vööt-põõsalind.

Selgrootuteston põhjalikult putukaid uurinud entomoloog Märt Kruus. Siit leitud 420 liigist on enamik liblikalised. Huvitavamad leiud on: tammega seotud violet-siilaktiib, pärnasuru, peitöölane, meile sisse rändav admiral, mitu haruldast juureöölast, kaunis ja suur sinipaelöölane ja lehise-pisivaksik (kusjuures siinses tammikus lehised puuduvad).

Rohttaimi on uurinud botaanik Õie Jaagomäe. Tammiku au ja uhkus on kindlasti jumalakäpp. Veelgi haruldasem on varjuluste, kes Lehmja tammikust põhja pool kasvab vaid Ahvenamaa saarestikus. Eestis teatakse teda kasvamas ainult kümmekonnas kohas Saaremaal ja mõnedes kohtades Põhja-Eestis. Nii jumalakäpp kui ka varjuluste kuuluvad II kategooria kaitsealuste taimede nimistusse. Tarnadest on siin teada kaks tarna – sõrmtarn ja metstarn. Viimast leidub Eestis üsna vähe: siit umbes 100 km raadiuses kasvab metstarna teadaolevalt veel kahes kohas. Samuti pole Eestis eriti sagedased ka magus hundihammas, ojamõõla ja maamõõla hübriid ja harilik käopakk. Tammikus leidub ka lõhnava varjulille (uue nimega lõhnav madar) rikkalik leiukoht.