Hooldustöödega saab suunata ja kontrollida puittaimede kasvu ja arengut. Säilitatavatele puudele ja põõsastele on ette nähtud oskuslik võrade hooldus, kus tuleb eemaldada kahjustunud ja kuivanud oksad elujõu suurendamiseks, püsivuse ja ohutuse tagamiseks.

Hooldustöö tegemisel on vaja jälgida järgnevat:

• Lehtpuudeokste lõikamine tuleb teostada märtsis – aprillis (v.a harilik vaher ja harilik hobukastan) enne maapinna sulamist. Lõikamisega peab olema ettevaatlik, eriti hariliku vahtra (Acer platanoides) ja hariliku tamme (Quercusrobur) puhul, kuna see võib põhjustada puude hukkumise.
• Harilikul vahtral võib vajadusel lõigata mõne kuni 10 cm jämeduse oksa.
• Hariliku tamme puhul on tegemist pikaealise, vastupidava ja ilusa puuga, milline talub hästi vigastusi. Puidumädanikud levivad väga aeglaselt, seetõttu on väärtuslik ka õõnsana. Kuivad oksad püsivad võras kaua ning mõni oksakrae võib väga pikaks venida. Seega tuleb hoolega kindlaks teha oksakrae tegelik suurus ja oks lõigata selle kõrvalt (S. Järve, V. Eskla „Puude ja põõsaste lõikamine", Tallinn 2010).
• Lehtpuud on soovitatav lõigata korraga pigem vähem ja 3 kuni 5 – aastaste vaheaegadega. Puu talub mitut väikest lõikust paremini kui ühte suurt.
• Okste lõikust ei tohi teha pärast pungade puhkemist (s.o aprilli II dekaadist kuni juuni lõpuni), sest siis on puu kaotus okstesse varutud toitainete arvelt kõige suurem.
• Lehtpuudel on soovitatav lõigata noori oksi, vanadele okstele on keskele moodustunud lülipuit, mis ei osale puu aktiivses elutegevuses. Surnud puidurakkudes ei aktiveeru puu kaitsemehhanismid ning puu muutub haigustele vastuvõtlikuks.
• Jalaka (Ulmus glabra) noored puud taluvad lõikamist ja võra kujundamist hästi, vanematel võib lõigata üksikuid jämedamaid oksi (S. Järve, V. Eskla „Puude ja põõsaste lõikamine", Tallinn 2010).
• Jälgida, et tüvest ja juhtoksast harunevad külgoksad asetsevad igale liigile omase nurga all.
• Hoolduslõikusel tuleb välja lõigata risti kasvavad oksad, hargnevad juhtoksad ning tüvest alla 30˚ ning üle 60˚ kasvavad külgoksad, mis muutuvad kasvades rebenemisohtlikuks.
• Leht – ja okaspuude kasvu juures jälgida, et tüve pikendav juhtoks kasvab sirgelt ülespoole ja on kõrvalokstest tugevam.
• Vältida tuleb mitmekordse ladva teket, näiteks harilikel vahtratel.
• Võrahooldust ei tohi teha temperatuuril alla – 10 ˚, sest puidu rabeduse tõttu võivad okste lõikamisel võimalikesse murdekohtadesse kergesti tekkida lõikehaavast ulatuslikumad kahjustused.
• Haiguste ja mädanike leviku takistamiseks tuleb kõigi lõikuste puhul jäätmed koheselt koristada.
• Mahlajooksuga puid (harilikud vahtrad, hobukastanid) võib lõigata ainult juuni lõpust kuni augustini. Hariliku hobukastani (Aesculus hippocastanum) väikesed oksahaavad kasvavad hästi kinni. Puuduliku kujunduslõikuse korral moodustuvad kahvelharud, mis võivad vanemas eas kergesti murduda (S. Järve, V. Eskla „Puude ja põõsaste lõikamine", Tallinn 2010).
• Okste lõikamisel tuleb eelistada võra välispiiril olevate okste eemaldamist, kuna see laseb võrasse sisse rohkem õhku ja valgust ning sisemised oksad saavad seeläbi paremini areneda. Kui eemaldada ainult sisemisi oksi, siis võivad tihedaks ja raskeks muutunud külgoksad murduda.
• Vältida tuleb suuri lõikehaavu, sest neid pole puu võimeline kinni kasvatama ning suurte lõikehaavade tõttu muutub puu vastuvõtlikumaks haigustekitajatele, nt harilik saar.
• Hariliku saare (Fraxinus excelsior) puhul on tegemist kõrgekasvulise hõreda võraga puuga, mis vajab vaid vähest kujunduslõikust. Noorematel puudel võib elusaid oksi lõigata mõõdukalt, vanematel vajavad eemaldamist vaid kuivad oksad. Viimastel aastatel kahjustab harilikku saart seenhaigus, mis kuivatab peenemaid ladvaoksi (S. Järve, V. Eskla „Puude ja põõsaste lõikamine", Tallinn 2010).
• Ühel kasvuperioodil ei tohiks eemaldada rohkem kui 20 % täiskasvanud puu oksastikust ja sedagi ühtlaselt üle kogu võra.
• Korraga suurest hulgast elusatest okstest ilmajäämine võib puu juured nälga jätta, see aga mõjutab oluliselt puu tervist. Paljude vesivõsude teke pärast lõikust vihjab ülemäärasele elusa puidu kaotusele (S. Järve, V. Eskla „Puude ja põõsaste lõikamine", Tallinn 2010).
• Jämeda oksa mahasaagimine otse tüve juurest pole soovitatav, kuna mädanik võib kergesti eemaldatud oksa suurest haavast puud tabada.
• Okaspuude hoolduslõikus on soovitatav teha märtsi kuus ja enamasti võib piirduda vaid kuivanud okste eemaldamisega.
   

Lehtpõõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse kärpimist või okste tugevat tagasilõikust – noorenduslõikust.

• Noorenduslõikust on soovitatav teha alati märtsis – aprillis olenemata õitsemise ajast.
• Levinumaks viisiks on põõsate tagasilõikamine maapinnast 15 – 30 cm kõrguselt ning noorenduslõikust võib teha vastavalt liigile kogu põõsale korraga.
• Vabakujuliselt kasvavaid õitsvaid lehtpõõsaid mitte pügada, vaid teostada liigile omane hoolduslõikus, et tagada taimede rikkalik õitsemine.

(Aino Mölder, Luua Metsanduskool)

• I grupp, s.o miniatuursed puud – ginnala vaher, mandžuuria vaher ja tatari vaher, harilik sirel, euroopa kikkapuu, juudapuulehik, nõiapuu, viirpuud, toompihlakas, aedhortensia.

Need liigid nõuavad eluea jooksul minimaalselt lõikamist. Sellesse gruppi kuuluvad põõsad, mis täiskasvanuna enam juurekaelalt või alumistelt okstelt regulaarselt võrseid ei anna. Eelduseks on ka, et kujunduslõikus on noores eas õigesti läbi viidud ning tagatud võraokste optimaalne ja tugev paiknemine.

• II grupp, s.o grupp, millel õied tekivad vanal puidul (kas eelmise aasta võrsetel või veelgi vanematel):

a) õied lehtede kaenlais, piki võrset n.o forsüütia, taraenelas, keskmine enelas, värdenelas, tuhkurenelas, suur läätspuu, kukerpuud, veigelad, sõstrad jt.

Kuigi kõikide liikide lõikus erineb omavahel kuigipalju, on eesmärgiks, et oleks võimalikult palju noori tugevaid võrseid, mis kevadel kohe õide puhkevad. Selleks lõigata vanemaid oksi vahetult pärast õitsemist maani maha (3…5 pungani). See stimuleerib noorte, järgmisel aastal õitsevate võrsete kasvu.

NB! Ära kärbi selliste okste latvu: tulemuseks saad oksatipust hargneva „luua"!

b) õied piki eelmise aasta võrset lehistunud õisikuraagudel; need põõsad õitsevad eelmistest veidi hiljem, kuna õisikurao kasvatamine võtab aega. Lõigatakse harvendamise eesmärgil kevadel, enne kasvuperioodi algust, eelmisel aastal õitsenud oksad 3…5 pungale. Siia gruppi kuuluvad nt. rosthorni enelas, nipponi enelas jm.

c) õied 2 – aastaste okste külgvõrsete tippudes (hortensiad). Lõigata tagasi kevadel tugeva pungapaarini, millest sügissuveks kasvavad õisikuid kandvad noored võrsed (sügisel eemaldada vaid äraõitsenud õisikud, et vältida lumemurdu).

d) Õied eelmise aasta või vanemate võrsete tippudes, nagu nt. sirelid, sinienelas, lodjapuud, kontpuud, rododendronid, äädikapuud, hortensiad jt. Grupp vajab väga vähest lõikust (igihaljaid põõsaid ei lõigata üldse, välja arvatud kahjustustega oksad).

Sageli piisab kui lõigatakse 5…10 aastase vahega. Säilitada tuleb kõik eelmise aasta võrsed, vastasel juhul ei tule õisi.

e) Õied vanemate okste lühivõrsetel (viljaokstel): toompihlakas, ebaküdoonia, aroonia, viirpuu, kuldvihm jt. Nende põõsaste puhul tagada piisav valguse juurdepääs lühivõrsetega okstele.

• III grupp, s.o grupp, kuhu kuuluvad põõsad, mis moodustavad õied sama aasta võrsete tippudes (mistõttu on hilised õitsejad): jaapani ja kaselehine enelas, pajulehine ja menziese enelas, mustjas ja peajas ubapõõsas, värvi leetpõõsas, pihlenelas jt.

Põõsaid võib õitsemise stimuleerimiseks tugevasti tagasi lõigata („siiliks").

• IV grupp, n.o värviliste ja dekoratiivsete võrsetega talvehaljastuse taimed (kontpuusordid, mõned pajud). Lõigatakse maha 3…5 pungale kevadel, kui nad on oma ülesande täitnud. Sügiseks kasvavad uued jõulised, intensiivselt värvunud võrsed.